Valgevenest - ausalt ja üllatusega, II osa

Jätkan muljetega Valgevenest. Kuna aastaid (isegi aastakümneid) on meid "toidetud" infoga, et Venemaalt pole midagi head oodata ning siililegi selge, et samamoodi peaksime me suhtuma ka Venemaaga sõbralikes suhetes olevatesse ning koostööd tegevatesse riikidesse. Kuna minu jutuke puudutab just Valgevenet, siis seda eelkõige. Selle "paariariigi" juht L. on ju suur diktaator ja kollide koll. Diktaator võib ta ju olla, kuid iga vähegi mõistusega juht peaks aduma, et naabritega on kasulik sõbralikes suhetes olla ja seda eelkõige seepärast, et tagada oma inimeste heaolu ning normaalne toimetulek. Seal on turg oma kaupadele, kasulik kaubavahetus, võime tagada oma inimestele töökohad jne jne. Kui nn diktaatorlike meetmetega tagatakse "parjadok", siseturvalisus, töökohad, elatustaseme tõus, tööstuse ja põllumajanduse areng, riigi maine paranemine, inimeste rahulolu suurenemine.... siis kas see on ikka halb? Valikute küsimus!? Tooksin vastukaaluks totaalse ajupesu, enese mõttetu kiitmise, teiste alavääristamise, hambutuse korra tagamisel, narkomaania üha suurema leviku, pereväärtuste hävingu, liiklussurmad.... loetelu on lõputu. Parafraseerides veidi muudetult "klassikuid" - kui see on kaos, siis sellises suurepärases kaoses me tahaksime elada!!! Kõlab suht morbiidselt, kuid me ju liigume sinnapoole. Pärast Valgevenes käiku (meil oli hea giid ning veidi õnnestus ka kohalikega juttu ajada) tekkis mul veidi ketserlik mõtte, et meie ministrid, juhid, "õpetajad" peaksid kõik selles riigis mõnda aega viibima ning kogemusi omandama... Kuid jah, kahjuks puudub nii potensiaal, tahe ning õppimisvõime. Jätkame võimuvõitlusega, andekamate ajude tõrjumisega, lolluste ees enesehävitajalikult lömitades.

Aga edasi Velgevenesse.

Majandusest. Kui meie suurepärases "konnatiigis" suudeti pärast iseseisvumist hävitada nii põllumajandus kui suur osa tööstuslikust potensiaalist, siis seal on toimunud jätkuv areng. Põllumajandus on nii oma rahva toitmiseks kui ka suure Venemaa varustamiseks. Säilinud on töökohad ning maaelu, ca 800 turismitalu (usadbad - meil mõisad), kus pakutakse talutoitu ning erinevate ürituste korraldamise võimalust. Palju rahvusparke ning looduskaitselasid, kus inimtegevus on keelatud. Arvukalt maailmatasemel uusi, uhkeid ja võimsaid spordirajatisi ja kontserdihalle (need olid tõeliselt võimsad), millega riik arvestatavat tulu teenib. Sport on väga tasemel ning väärtustatud. Euroopa suurimad tehased: klaaskiu tootja, Linakombinaat, kuulsad traktorid ning kaevandusseadmed. Arenenud farmaatsiatööstus, toiduainetetööstus, rõivatööstus, nahktooted, keraamika jpt. Need on vaid üksikud näited. Arvukalt katedraale, kirikuid ja pühakodasid. Meelde jäid õigeusu patriarhi (vist oli Aleksius)kunagi õeldud sõnad: kui me ei ehita pühakodasid, peame ehitama vanglaid!

Palgad, hinnad. Palgad on piirkonniti erinevad, kuid ka hinnad on nt meiega võrreldes märkimisväärselt madalamad. Palgad nt Minskis 500, 700 isegi 1000 $. Vähemarenenud piirkondades ka 250$. Toiduained, bensiin - üle 2 korra odavamad. Ravimid (kuna käisin apteegis ostmas ravimeid, mida meil ei toodeta) siis need olid lausa müstiliselt palju odavamad (pakun, et 5x). Ühistranspordi täispilet meie rahas 25 senti, tasuta saavad sõita õpilased (kooli, mitte mujale) ja invaliidid. Arvukalt ülikoole, kus õpivad ka välistudengid.

Lõpetuseks: kuna viimasel ajal Valgevene vastu hakatud huvi tundma ning kes seal käinud, teavad juba milline puhtus ja kord seal valitseb, siis tõepoolest - tasub seda riiki külastada. Isegi kaubareisijatel - kõrge kvaliteediga tooted on vähemalt 2 korda odavamad ning toiduaineid (liha, vorst) ei ole suudetud veel ära rikkuda. Vaatamisväärsusi jagub, Vanalinn - kaunis, puhas, turvaline. Inimesed sõbralikud ning rõõmustavad, kui nende riigi kohta häid sõnu öeldakse.