Tark ja terve vs haige Eesti
/ 2. juuli 2017
Jah - ikka ja jälle emotsioonid... mis panevad, ei - lausa sunnivad kirjutama. Seekord tahaks alustada positiivsest, lausa superisamaalisest tundest, mis valdas ja valdab mind jätkuvalt vaadates eilset tantsupidu ning tänast laulupeo kontserti.
Kui Eestimaal on kümneid tuhandeid tegijaid ning jätkuvalt sadu tuhandeid pealtvaatajaid, siis oleme ikka võimas rahvas küll. Tantsupidu oli tore, teistmoodi huvitav kui tavaliselt. Kuid laulupeo kontsert ületas küll kõik ootused. Kujundus, uudsus, noored tegijad, vaheklipid, kava ning isamaalisus ja kõik nähtu-kuuldu kokku oli tõepoolest super. Sügav kummardus ja tänud eestvedajatele-tegijatele.
Selline on tark ja terve eesti ning sellised on tema laulud ja inimesed.
Nüüd siis haigest Eestist. Mis tõbi see küll on, mis võimaldab kultuuri pähe pakkuda etendust, mida vaadates tahaks häbi pärast maa alla vajuda... Muuseas sama tunnet oli näha ka mõne kõrgetasemelise kutsutu käitumisest, keda kaamerasilm tabas pingutatult maha vaatamas. Tuleb tunnistada, et olin kohati lausa naerukrampides - ja samas totaalses hämmingus. Mida see kõik kokku pidi tähendama? Hea killu pani minu 80+ ja jätkuvalt nooruslik ema. Nimelt elas ta alles nädalapäevad tagasi üle insuldi, millega kaasnes lühiajaline kõnepeetus, mis õnneks taastus suht kiiresti. Kui lavale tuli Metsatöll, mis või kes kokku on täiesti talutavad ja isegi meeldivad, siis oli veel OK. Järgneva ajal, kas pidi see siis kujutama tantsu, pantomiimi, andetut akrobaatikat või veel midagi, hüüatas esivanem: no nüüd kaotan küll uuesti kõnevõime... See oli juba päris naljakas, kuigi tegelikult üsna karm. Nimelt tuli lavale 4 v 5 meesterahvast, kes seisid rivis ning hakkasid suust nätsumulle puhuma. Üsna rõve vaatepilt oli. Mehed viskusid põrandale. Siis tuli lavale seelikus ja kõrgete kontsadega naine, kes hakkas teravate kontsakingadega neil seljas kõndima. Kerge ei olnud neist kellelgi - siit ja sealt kostis oigeid ja tasaseid valukarjatusigi - eks see oli taotluslik. Meestel oli ilmselgelt valus ja ega naiselgi kõrgustes kontsadel ning meeste seljas kergem turnida polnud. Aga oo ei - see oli alles eelmäng. Oli sel kontserdil veel üht koma teist. Iseenesest juba Metsatöllu presenteerimine sellele seltkonnale ei olnud minu arust hea valik, kuid see oli vähemalt veel talutav. Kuid need nn tantsu- või maeiteamisvaheklipid ja mida need pidid kokku kujutama, läksid ikka üha hullemaks. Kõige "vahvam" vaatepilt oli see, kui laval olid mees ja naine, kes esitasid Euroopa kõrgetele külalistele huvitava lühietenduse. Nimelt tassis mees naist küll jalgevahel, siis loopis igas suunas, siis oli eestistumist ja tagantistumist, ninalutsutamist ja liigutusi, mis õige kahemõtteliselt võisid mõjuda. Ju see ikka taotluslik oli. Ikkagi EESISTUMINE ja kohaliku "kultuuri" tuleb ju näidata. Et eurooplased ikka teaksid - on veel ühtteist õppida. Just nii - kirjutan Kultuurikatlas toimunud kontserdist. Vabaduse väljakul toimunu oli selle kõrval kökimöki, kui jätta arvestamata katuselt tulekerana alla sadanud must Winnie Puhh´i koll, kes lennutati välgunoolena röökivate omade sekka. Eest ära - Euroopa - Eesti tuleb!
Selline on tark ja terve eesti ning sellised on tema laulud ja inimesed.
Nüüd siis haigest Eestist. Mis tõbi see küll on, mis võimaldab kultuuri pähe pakkuda etendust, mida vaadates tahaks häbi pärast maa alla vajuda... Muuseas sama tunnet oli näha ka mõne kõrgetasemelise kutsutu käitumisest, keda kaamerasilm tabas pingutatult maha vaatamas. Tuleb tunnistada, et olin kohati lausa naerukrampides - ja samas totaalses hämmingus. Mida see kõik kokku pidi tähendama? Hea killu pani minu 80+ ja jätkuvalt nooruslik ema. Nimelt elas ta alles nädalapäevad tagasi üle insuldi, millega kaasnes lühiajaline kõnepeetus, mis õnneks taastus suht kiiresti. Kui lavale tuli Metsatöll, mis või kes kokku on täiesti talutavad ja isegi meeldivad, siis oli veel OK. Järgneva ajal, kas pidi see siis kujutama tantsu, pantomiimi, andetut akrobaatikat või veel midagi, hüüatas esivanem: no nüüd kaotan küll uuesti kõnevõime... See oli juba päris naljakas, kuigi tegelikult üsna karm. Nimelt tuli lavale 4 v 5 meesterahvast, kes seisid rivis ning hakkasid suust nätsumulle puhuma. Üsna rõve vaatepilt oli. Mehed viskusid põrandale. Siis tuli lavale seelikus ja kõrgete kontsadega naine, kes hakkas teravate kontsakingadega neil seljas kõndima. Kerge ei olnud neist kellelgi - siit ja sealt kostis oigeid ja tasaseid valukarjatusigi - eks see oli taotluslik. Meestel oli ilmselgelt valus ja ega naiselgi kõrgustes kontsadel ning meeste seljas kergem turnida polnud. Aga oo ei - see oli alles eelmäng. Oli sel kontserdil veel üht koma teist. Iseenesest juba Metsatöllu presenteerimine sellele seltkonnale ei olnud minu arust hea valik, kuid see oli vähemalt veel talutav. Kuid need nn tantsu- või maeiteamisvaheklipid ja mida need pidid kokku kujutama, läksid ikka üha hullemaks. Kõige "vahvam" vaatepilt oli see, kui laval olid mees ja naine, kes esitasid Euroopa kõrgetele külalistele huvitava lühietenduse. Nimelt tassis mees naist küll jalgevahel, siis loopis igas suunas, siis oli eestistumist ja tagantistumist, ninalutsutamist ja liigutusi, mis õige kahemõtteliselt võisid mõjuda. Ju see ikka taotluslik oli. Ikkagi EESISTUMINE ja kohaliku "kultuuri" tuleb ju näidata. Et eurooplased ikka teaksid - on veel ühtteist õppida. Just nii - kirjutan Kultuurikatlas toimunud kontserdist. Vabaduse väljakul toimunu oli selle kõrval kökimöki, kui jätta arvestamata katuselt tulekerana alla sadanud must Winnie Puhh´i koll, kes lennutati välgunoolena röökivate omade sekka. Eest ära - Euroopa - Eesti tuleb!
Lisa kommentaar