Seakisa Seaaastal

Ei saa jätta mainimata, et eelmiste riigikogu valimiste käigus, sündis minu sulest luuletus "Eesti elu Lambaaastal". Praegu tundub see päris naljakas, kuid meenutab eelkõige tookordset valimiskampaaniat ning koalitsiooniläbirääkimisi: Parts ja munad jne ning ka natsiteema oli juba õhus. Samas praegusega võrreldes, oli tookordne poliitpropaganda kui lapselalin. See mis toimub siin ja praegu on sõnulseletamatult õõvastav ja hirmutav. Kui selle kirjutasin, siis oli peateemaks Oravagängi käitumine ja retoorika. Praegu on olukord muutunud ning näitelavale sisenenud uued tegelased üritades masse kaasata. Esialgu küll suht edutult, kuid eks me näe.

Nüüd siis luuletus.

Seakisa seaastal  (märts 2019)

Oravatel maskid maas, hambaid näitamas nad taas

Jumalaks on Võim ja Raha,

Kõigele ja kõigile panemas nad jalga taha.

Hinnaks kasvõi riigi maine, toetamas neid meedialaine,

„Tõde“ pole raske leida: mats on nats, ei see end peida.

Tarkus hullusärki püüda, igas suunas valjult hüüda:

„Eesti rahvas pole raisus kui ta õitseb eurokaisus,

rahval kassisammul tuleb minna koerapulmagi kui vaja.“

 

End kotkaks pidamas on kanapeaga käod

Oh üllatust, kui kõigile ei meeldigi need näod,

Neist mõnigi võiks kanda esimatsi tiitlit,

Kel tugevuseks räige sõim ning laim.

Osad jälle esidemagoogi nime vääriks,

Kel nahk nii paks, et selgroogu pole vajagi.

On liberaalsuse tagant paistmas totalitarismi kõrvad,

s---a kah, sest Eestist, rahvast, isamaast

toogem sisse kuulekamad, taltsamad ja õiget värvi rahvad,

Euroopa silmis oleme siis hästi vahvad,

Saab jälle koera moodi liputada saba või kogu selgroogu,

Ei siis enam keegi saa peatada me hoogu!