Raamatutarkus
/ 22. november 2013
Mulle meeldib aeg-ajalt ühtteist löövat ning õpetlikku loetust (nii ilukirjandusest kui ka meediast) kas üles kirjutada või salvestada. Sama teeb ka mu ema, kes on suur August Gailiti loomingu austaja. Tema kogust leidsin alljärgneva lõigu... Täiesti uskumatu - meid ei muuda ei aeg ega olud...
August Gailiti (1891-1960) raamatust "Võõras veri":
Miks pole igal rahval oma isiklikku aegade raamatut ja tarkusi? Miks peame otsima tuge Mooseselt ja rasketel aegadel valama pisaraid Hiiobi nutulaulude saatel? Või on nõnda, et kui Jumal tahab üht rahvast julmalt karistada, sigitab ta kirjatarkadeks talle andetuid nolke, et rahvas just nende kaudu veenduks oma küündimatuses ja rumaluses. Nood nolgid siis solgivad ära kõik ilusa ja kauni, mis rahva hinges oli õitsema puhkemas, külvates sinna vaid kibuvitsa, nõgese ja ohaka seemneid ning hävitades sellega rahva viimse kui eneseusalduse, uhkuse ja lootuse. Sõna võib olla elu, aga võib olla ka surm - selle järgi, kelle suust see on langenud... sest kui rahval kaob vaimu leegitsus, kaob ka rahvas ise...
Lisa kommentaar