Kuhu lähed, kirjandus?

Lugu on seotud Kirjanike Liidu romaanivõistluse ja sellel tänavu kevadel esikohaga pärjatud romaaniga "Lui Vutoon".. Jätan autori nimetamata: kes teab, see teab. Olen sunnitud märkima, et ka minul oli protsessis oma osa, miks muidu soetasin endalegi kibekähku silikoonist valgejalgse kaanepildiga auhinnatud suurteose. Jah tõepoolsest, olin minagi kübeke sellest 94st konkursile laekunud paberi- ja tähemerest. Sellest hoolimata arvan suutvat olla nii enesekriitiline kui ka objektiivne. Võitu või äramärkimist loota oleks esmateose puhul olnud tõenäoliselt kunstiline liialdus, mistõttu tahtsin saada vähemalt tagasisidet, mida ma ka sain. Seda enam huvitas mind võidutöö. Praeguseks on see valgeselgne raamat juba raamatukapis uut ohvrit ootamas. Mina aga tunnen end kui mingit suuremat saaklooma seediv boamadu, kelle seedetrakt on täitunud küsimärkidega. Kohe, kui raamatu kätte sain, haaras sel kõrvust minu suht vormis ning paljulugenud ja jätkuvalt heas lugemuses 80+ ema. Minu silme all tegi ta kiire eksperimendi, avades raamatu 5-st täiesti suvalisest kohast. Kiire kokkuvõte oli järgmine: mulle tundub, et autor on vist olnud "laksu" all. Loomulikult ei saanud ma sellega nõustuda, ikkagi žürii üksmeelne otsus ning ega nii ruttu tõest pilti ikka saa küll. Seega alustasin lugemist. Tuleb tõdeda, et algus oli paljutõotav, isegi põnev. Aga mida edasi, seda jaburamaks, seosevabamaks, perverssemaks see lugu läks. Oli see siis tingitud minategelase ohjeldamatust alkoholipruukimisest, seksist silikoonsõbrannaga, haigest fantaasiast, üksindusest või veel millestki - jäi vähemalt minule arusaamatuks. Lõpuni lugema sundis mind vaid teadasaamise ootus - MIKS? MIS JUHTUS? Ning on täiesti uskumatu, et see jäigi ootuseks... Autor algatas mitmeid tegevusliine, mis vähemalt minu arvates oleks nõudnud mingeidki põhjuslikke selgitusi, mis oleksid võinud lugejat panna edasi mõtlema. Aga tutkit, midagi sellist ei tulnud. Kõik otsad jäid seosetult lahtiseks. Tuleb vaid tunnistada, et autoril on väga hea sõnaseadmise oskus. Teos kubises tavatult erilistest võrdlusväljenditest. Samas oli neid nii palju, et ajapikku hakkas see lugemist segama, tekitades tunde nagu ülevürtsitatud ja maohaavu tekitav "vaimne" toidupoolis. Ja tahaks jätkuvalt saada vastuseid küsimustele: miks peaks midagi sellist kirjutama?; Mida annab see lugejale? Millised olid ülejäänud võistlustööd?