Eestile on kombeks...rahvast mitte kuulata

Õnneks on veel säilinud tervest mõistust (loe:terve mõistusega inimisendeid) ja sellesse seltskonda arvan ka ennast ning seda ilma igasuguse sabaupitamiseta, Ja nüüd ka eurovisioonist. Tänahommikuse uudise kohaselt tegi Eesti (loe:meie eurolaulik) kõigi aegade halvima tulemuse, jäädes viimaseks.Just nagu kunagises vahvas lasteluuletuses:Kõige lõpus kõige tillem, kriimu näoga võsavillem. Aina hundiratast lõi, mõttes oinaossi sõi. Sobib siia konteksti küll. Alustan tagantpoolt: meedial õnnestus, nagu juba "heaks tavaks" on saanud, ootused korralikult üles kütta. Kogenematust poisikesest üritati pauguga megastaari teha ning võitki juba peaaegu terendamas (oinaoss peaaegu hammaste vahel).Laul oli ju päris korralik, ka Jüril pole midagi viga (Eesti mastaapides vähemalt) - andekas, hea häälega, karismaatiline, sümpaatne jne. Seekord oli lihtsalt kõva konkurents ning palju häid ja silmapaistavaid esitusi, mille taustal jäi kogu meie krempel koos arusaamatu ja mõttetu kaarditrikiga lihtsalt lahjaks.
Eestile on kombeks... teha pidevalt ja lolli järjekindlusega valesid valikuid. On siililegi selge, et "Supersonic" oleks olnud palju kindlam valik. See laul ning superandekas ja kogemustega Laura oleks pidanud Eestit esindama. Seal oli kõik paigas ja seda just selle lauluvõistluse vaatevinklist lähtudes. Kas me tõesti ikka veel ei suuda aru saada, kuhu ja millise vaatajaskonna ette me läheme?
Eestile on kombeks... valida otsustajate žürii, kelle kollektiivne maitse ja arusaamad ei adu ei sihtgruppi ega auditooriumit. Sellest vaatevinklist lähtudes on hea, et suudeti vältida Euroopa naerualuseks sattumist. Tuletan meelde, et mainitud kooslus hääletas sabakeerutamise laulu teiseks. Olukorra päästis nagu ikka rahvas. Ja nii on see olnud juba aastaid. Teine hea asi on, et Jüri saab võimaluse areneda ning kogemusi omandada, vastasel juhul oleks lennukaar olnud liiga kõrge ning järsk. See aga on egole ohtlik. Kui Eestis on üldse põhjust kedagi megastaariks ülendada, siis arvan, et see oleks olnud Jaak Joala ja on jätkuvalt Anne Veski oma pikaajalise karjääri ning suure läbilöögivõimega hiigelauditooriumitel. Või siis Eesti mastaabis Ivo Linna.
Eestile on kombeks... teha pidevalt halva mängu juures head nägu jättes probleemid ja vead tähelepanuta. On "heaks tavaks" nimetada asju õigete nimede asemel värdväljenditega. Mõned näited: majanduslangus on meie suurepärases konnatiigis negatiivne tõus; ideede puudus, stagnatsioon ja paigaltammumine on peenhäälestamine, poliitikute reitingu langus ei sunni toimetajaid tagasi vaatama ja mõtisklema, et ehk on midagi valesti jne jne jne.
Just nagu alkohoolikute ja narkomaanidega: kui ikka probleemi ei tunnista, siis aidata ei saa.