Eesti elu lambaaastal (märts 2015)

Mis nõnda saab me väiksest vabariigist,

kus elu kestvalt justkui konnatiigis,

kus vend ei hooli vennast, rääkimata õest,

mis rääkida siis siin saab tõest,

kus ruulib rumalus ja laiutamas lollus,

tundub kaduvat viimnegi ajuollus,

kust helgemad pead on minemas ära

ning allesjäänutel  kustumas silmadest sära.

Kuid oravatel saba  rõngas, lõvinägu peas

ja kindlalt istuvad nad laua taga reas.

Kas edasi või tagasi – ei saagi tegelt aru,

neid huvitab vaid, kas piiril juba paistab karu.

Mõistlik oleks rahvast kohelda kui lemmiklooma –

tark peremees tal tõttaks kohe toitu tooma

ja vaataks, et sel oleks rahul hing,

ei kuskilt pigistamas king.

Laua taga on teisigi tähtsaid persoone,

kes lisamas jutule värve ning pooltoone.

Kas pea veel õlgadel on või juba maas,

kes sellestki enam aru saab.

Kas munad veel korvis või juba puruks löödud

või võimunäljaga hoopis äragi söödud.

Kui ikka edasi, siis kellega ja kas mahub paati iga mats -

peaasi vaid, et ei oleks „nats“...