Ärkamiseaeg

Ma ei ole õnneks ainuke, kes on mures Eestimaa pärast. On juba aeg ärgata reptilismi nakkusest: avada silmad, kõrvad, süda ning mõelda tulevikule. Olen küll paadunud optimist (ja mitte ainult enda arvates), kuid praeguste arengute juures peab küll ajudeta pimekurt olema, et helgesse tulevikku uskuda. Olen ka ise aastaid tagasi hääletanud selle nii nunnu suuresabalise vapiloomapartei isendite poolt. Devalveerunud reptiilorav... kahju loomast. Suur osa praegustest valitsejatest on minu põlvkonnast st me pärineme nõukaajast - mäletame seda ning paljude vanemad on veel elujõulised. Suur osa meist võttis vabadust kui taevakingitust - esimest korda sinimustvalget lipumerd nähes oli selline tunne, mida ei suuda sõnadega kirjeldada. Nõukogude võim ei suutnud 50 aastaga Eestit hävitada... vähemalt vaimselt mitte. Paarikümne aastaga "omade juhtimisel" on see toimumas... Meist on saamas Brüsseli oblast. Me oleme nagu sibulriik: läikiv koor, mitu siiruviirulist kihti, kuid kahjuks seestpoolt ajab nutma. Kogu selle jama võtab suurepäraselt kokku Meelis Kubitsa arvamusartikkel Eesti Ekspressis (31.okt: Mis on mäda Eesti riigis:riigikapitalismi ajastu algus). Kes pole lugenud - soovitan soojalt. Olles endine siseaudiitor ning töötades päris pikalt nii riigi- kui KOV-i st Tallinna linna siseauditi üksuses, julgev väita, et suudan olla objektiivne. Olen ikka Riigikontrolli aruandeid lugenud - lugesin ka seekord, seda viimast, mis niipalju poleemikat on tekitanud. Hindan väga seda tööd, mida nad teevad... jõudu ja vastupidavust neile. Muidu juhtuks nii nagu kunagises nõukaaegses anektoodis, kus rahvas istus rongis, mida raputati selleks, et tekiks tunne - Me sõidame!